Orel

Sõna „kirik” tähendab kreeka keeles „Issandale kuuluvat”. Ehk ongi just see tähendus su pilgu ja mõtte magnetiks — halli põllu ja sinise taeva vahel ei saa jääda märkamatuks miski, mis kuulub Jumalale. See justkui ütleks sulle: tea, möödakäija, sinu argiste teede taga ja kohal on kusagil midagi veel. Tule vaid, ja koputa.
Jõelähtme kirik on pühendatud neitsi Maarjale. Tõenäoliselt pühitseti kirik 1220. aastatel mõne augustikuu 15. päeval, Jumalaema uinumispühal. Kaheksasaja aasta eest seega, ei varem, ei hiljem. Nõnda kaua on hoitud ja ümber ehitatud seda pühakoda. Pikkade aastasadade jooksul on kirikuga seotud olnud kõik kihelkonna pered Tallinna idaosast üle Viimsi ja Jõelähtme valla. Hoone kuulub ka kultuuri- ja muinsusväärtusena kogu meie rahvale.
Kes meist aga kujutaks ette Jumala koda ilma orelita, „Jumala kiitmise masinata”, nagu seda instrumenti on nimetanud oreliprofessor Hugo Lepnurm. Jõelähtme kiriku orel valmis aastal 1858 Gustav Normanni kätetööna. Normanni loomingu hulka kuuluvad teiste hulgas nii Tallinna Püha Vaimu kui Tallinna Jaani kiriku orelid, ta on Eesti kirikutesse meisterdanud vähemalt 25 orelit.
Kiriku kauaaegse organisti Aino Leedjärve poeg, Jõelähtme Kirikumõisa SA nõukogu liige ja astrofüüsik Laurits Leedjärv räägib:

„Varasematel aegadel tallati tuult käsitsi, õigemini jalutsi. Olen minagi seda proovinud. Kiriku elektrisüsteem oli vilets ja kui paljud lambid kroonlühtrites põlesid, võis juhtuda, et väljalöönud kaitse tegi oreli tummaks. Siis pidi keegi kiiresti tuult tallama hakkama.“

Aita ja toeta Püha neitsi Maarja kiriku „Jumala kiitmise masina” restaureerimist! Kui soovite mälestuseks konkreetse vile sertifikaati, siis palun võtke meiega ühendust aadressil joelahtme@kirikumoisa.eu.
Suur tänu!

Ometigi võib igast prügimäest otsides leida palju väärtuslikku. Nii on sellest orelist, mille ehitas Eesti nimekas oreliehitaja Gustav Normann, säilinud küllaltki palju üliväärtuslikke detaile – prospekti esikülg, terve rida Normanni valmistatud vilesid ja lõõtsad. Eesti mees, Gustav Normann oli maailmakuulsa saksa orelimeistri Friedrich Ladegasti õpilane ning seetõttu iseloomustab Normanni töid kõrge viimistletus ja kaunis kõla. Ladegasti aga võib nimetada oreliehituse Stradivariuseks (selle viiulid maksavad täna kümneid miljoneid dollareid). Hindamatu väärtus.
Olen kolme aasta jooksul juhtinud giidina reisisarja „Eestimaa kirikud ja orelid“. Tänaseni oleme külastanud ühtekokku 140 Eesti kirikut ja võin kinnitada, et Jõelähtme kiriku orel on üks kõige kurvemas seisukorras olevaid oreleid Eestis. Ja see ei ole mitte ilus. Orel, mis ehitati Jõelähtme kirikusse 1858. aastal, vajab kiiresti kordategemist, sest kui see pill suudeti ehitada 165 aastat tagasi, siis peaks tänapäeval oreli kordategemine olema meile küll jõukohane ja auasi.
Oreli täielik kordategemine maksaks ühtekokku ca 250 000 eurot ja siis oleks meil üks ilus paik, kus kõlab muusika Jumala ülistuseks ja inimeste rõõmuks. Saaksime ühtlasi juurde ka Tallinna lähedal asuva kena kontserdipaiga.
Professor Hugo Lepnurm, kellele pühendatud imeilus vitraažaken asub Kuusalu kirikus, on öelnud: „Mis see orel muud on, kui üks Jumala kiitmise masin.“
Ühendagem siis jõud ja tarkus ja tehkem selle iidse kirikuhoone orel kenasti korda. Igaüks saab osta orelivile oma rõõmuks, kingiks lähedastele, ristimise, leeri või laulatuse päevaks, lahkunu mälestuseks. Orelivilede ostjate nimed jäädvustatakse kirikus ja iga ostja saab tunnistuse soetatud vile kohta. Orelis on 17 registrit, igas registris 56 vilet, pedaaliregistris on 30 vilet. Vilede hinnad algavad 30 eurost. Vilesid on võimalik osta ühekaupa, aga võimalik on omandada ka üks või enam registrit.
Selleks meile kõigile lahket kätt ja head südant, sest Jumal armastab lahket annetajat ja Tema heldus on suur.
Oreli kordategemist, vilede müümist ja toetuste kogumist korraldab Jõelähtme Kirikumõisa Sihtasutus, arvelduskonto nr EE907700771007276357 LHV pangas. Iga annetatud rahasumma on suureks abiks. Täpsem info sihtasutuse kodulehelt kirikumoisa.eu ja FB lehelt joelahtmekirikumoisa. Kontakt: Kert Veiper, telefon +3725100407

Professor Andres Uibo
Organist, helilooja ja muusikaprodutsent
Riigi Kultuuripreemia laureaat
Suure-Jaani valla, Vigala valla ning Tallinna linna aukodanik.

Jõelähtme koguduse praegune teenimispiirkond hõlmab Jõelähtme valla ja Maardu linna alad. Kohalik vaimulik teenib lisaks Jõelähtme kirikule ka Prangli saare kogudust, Muuga Meremeeste kabelis, Saha kabelis ja Ihasalu pansionaadis. Jõelähtme kirikus on iganädalaselt vähemalt korra jumalateenistus ja palvus. Pranglis on jumalateenistus ja palvus korra kuus, Muuga Meremeeste kabelis on palvus või jumalateenistus kord nädalas, Saha kabelis mõned korrad aastas, Ihasalu pansionaadis korra kuus.

Kirik on näinud katku- ja näljaaegu, sõdu ja tulekahjusid. Põhjasõja ajal seadsid Vene sõdurid kirikusse sisse moonalao. Teises maailmasõjas kirik lõhuti ja lagastati, ometi jäi see püsima. Kiriku välisilme ja interjöör on aegade jooksul muutunud. Praegune kirik on valminud mitmes etapis, pikihoone on kõige vanem, kooriruum on ehitatud 15. sajandil ja torn 20. sajandil. Alles 19. sajandi lõpul raiuti kiriku põhjaseina aknad. Juhuslikust sädemest süttinud tuli hävitas 2. septembril 1910 katuse ja selle läänepoolset otsa kaunistanud puidust torni. Uue torni projekt oligi aastaid oma aega oodanud.

novembril 1912 õnnistati sisse praegune sihvakas uusgooti stiilis kivist torn, mis juba kaugelt teeliste pilke püüab.

„Jõelähtme kirik on maagiline koht,“ ütleb Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala professor Kadri Mälk. „Linna poolt tulles näed korraga keset tühja välja eemal metsatukas majesteetlikku lihtsat kirikutorni taeva taustal. Maa poolt, sõites üle kivisilla, avaneb pilgule esmalt imeline korras vana kirikaed ühes sammaldunud ristidega. Kirik on lihtne, ent alati puhas, kaunistatud lillede ja küünaldega. Ja kui kirikuisa kantslisse jõudes lambikese süütab, tundub, et ta kõneleb just sulle. Heitunuid ja lohutust vajajaid ei ole palju, kindlameelseid samuti, kogudus ei ole ülemäära suur. Ja kuigi on külm, on ikkagi hinges nii soe.“

Kadri Mälk lisab: „Korra jäime peale teenistust kiriku ukse ette juttu rääkima ja kirikuõpetaja Margus Kirja meenutas, kuidas ta käis Tallinnas ettevõtlusametis kiriku paberiasju ajamas. Ametnik küsis temalt, paberitelt silmi tõstmata, millal teie ettevõte on asutatud? Aastal 1241, vastas kirikuõpetaja. Kuidas palun, tõstis neiu pea paberilt, 1241? Nii kirjutangi või? Täpselt nii ongi. 1241.“

Kirikus on alati kõlanud muusika, olgu see siis gregooriuse koraal, köstri eeslaulmisel kirikulaul või oreli võimsal saatel kaikuv koraal. Jõelähtme kirik sai oreli 1858. aastal Põhja-Eesti tuntuima orelimeistri Gustav Normanni valmistatuna. Tema ehitatud on ka Tallinna Püha Vaimu ja Tallinna Jaani kiriku orel, kokku vähemalt 25 orelit Eesti kirikutes. Oreli ehitamise kunsti omandas Gustav Normann tolle aja Euroopa kuulsaima orelimeistri Friedrich Ladegasti juures.

Jõelähtme kiriku orelit mängis 48 aastat (1879–1927) Hans Jackumberg. Tema järeltulijaist orelimängijaid ei saanud. Aga Hansul oli Rebala külas Jaagu talus vend Jüri Jaagumägi, kelle tütretütrest Aino Leedjärvest sai Jõelähtme kiriku organist aastaiks 1941–1991. Seega on üle poole Jõelähtme oreli enam kui 160 aasta pikkusest ajaloost seda mänginud vaid kaks inimest ühest suguvõsast. Ka Johannes Roots kuulus samasse sugupuusse. Jõelähtme orel on toitnud ka teisi kogudusi. Aino Leedjärve tütar Mai Mänd on nüüdseks olnud 50 aastat Hageri koguduse organist. Aino käe all tegi esimest tutvust oreliga Puhja koguduse organist ja Valga praostkonna muusikasekretär Miina-Liisa Kuusemaa.

Aino Leedjärv kirjutab oma mälestustes: „1941. aasta suvel viibis õpetaja maapaos. Jumalateenistusi kirikus pidasid siis kohalikud vennastekoguduse vennad. Ühel pühapäeval, kui organisti ei olnud kohal, mängisin mina jumalateenistusel orelit.“ Sestpeale sai Aino Leedjärvest kiriku organist järgmiseks viiekümneks aastaks.

Sõjaaeg oli kirikule raske: punaarmeelased rüüstasid kirikumõisa ja koguduse kantselei. Kirikus lõhuti orel, kisti puruks altarikatted. Orel taastati hädapäraselt, aga kaua see vastu ei pidanud. Tuli leppida harmooniumiga. Alles 1959. aastal sai orel enam-vähem rahuldavalt korda. Aino Leedjärv võis jälle igal pühapäeval jumalateenistust orelihelidega kaunistada.
„Varasematel aegadel tallati tuult käsitsi, õigemini jalutsi. Olen minagi seda proovinud;“ ütleb Aino Leedjärve poeg, astrofüüsik Laurits Leedjärv, lisades, et kiriku elektrisüsteem oli vilets ja kui paljud lambid kroonlühtrites põlesid, võis juhtuda, et väljalöönud kaitse tegi oreli tummaks. „Siis pidi keegi kiiresti tuult tallama hakkama.“

Lapsena arvas Laurits Leedjärv, et orel on umbes samasugune pill nagu klaver: „Ema istub pingil, mis millegipärast on oreli klahvidega liikumatult ühendatud, ja sealtsamast klahvide alt need helid välja tulevadki. Teadsin ka, et ema kõrvale orelipingile ronides peab olema väga ettevaatlik, et jalgadega mitte puudutada neid imelikke kitsaid ja pakse laudu, mis täitsid kogu pingi esise – sealt tuleb ka hääl välja,“ räägib Laurits Leedjärv, kellele on jätnud kustumatu mulje see, et oreli sisse sai minna, kuigi seal oli tolmune ja kitsas. „Olin tähele pannud, et oreli taga on veel mingi tohutu suur kapp. Ajapikku selgus, et kapil on uks ja sellest saab sisse minna. Siis hakkas mulle pärale jõudma ema selgitus, et selles kapis

eitubki oreli põhisisu – sajad viled, suured ja kandilised puust, väiksemad ja ümmargused tinast. Et kui ema mingit klahvi vajutab, paneb tuul vile helisema. Seejuures on mängus veel need isemoodi värvilised lülitid oreli klahvide kõrval, nendest sõltub, missugune vile just häält tegema hakkab. Aga kuidas saab tuul oreli sisse? Seda tekitab hirmsasti mürisev elektrimootor, mis lööb oreli lõõtsa täis.“

Jõelähtme orel väsis koos organistiga. Aastaid ei ole see enam kõlanud, sest ei ole kasutuskõlblik. Oreli taastamise projekt on olemas. On vaja vaid toetust koguduselt, kogukonnalt, kõigilt, kellele läheb korda ühe Eesti vanima kiriku käekäik. Pilli ja oreliprospekti renoveerimine läheb maksma ligi 250 000 eurot.

Oreli on lubanud renoveerida Saksa orelimeister Martin ter Haseborg. Eestis on tema tehtud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia orelisaali orel (2001) ja Tallinna Jaani kiriku kooriorel (2006) ja peaoreli (Terkmann-Normann) restaureerimine (2011) ning mitmed muud orelid.

Kuldannetaja aunimetuse saab inimene, kes on annetanud summa alates 5400 eurost. Summa on ekvivalent 100grammise kuldplaadi maksumusele tänasel päeval. Kuldannetaja nimi koos annetatud summa suurusega graveeritakse oreli külgseinale ja see säilib seal kuni säilib orel ja kirik. Kuldannetaja saab nimelise sertifikaadi, mis saadetakse talle postiga kodusele aad-ressile.

Annetada saab, ostes nimelise orelivile. Vilede hinnad on 30, 80, 100, 130, 150, 200, 250, 300, 350, 400 ja 800 eurot. Kui annetaja soovib, saab ta nimelise vile sertifikaadi.
Annetada saab ükskõik millise, teile sobiva summa.

Annetused palume kanda Paypal kontole: joelahtme@kirikumoisa.eu või Jõelähtme Kirikumõisa Sihtasutuse arveldusarvele EE907700771007276357
LHV Pank BIC/SWIFT: LHVBEE22
Selgitusse kas “kuldannetus”, “orelivile” või “annetus”.
https://www.vabaeestisona.com/et/kart-hellerma-et-orel-enam-ei-vaikiks/